Klaasistunud pilk vaatas, pisarad silmis, süsimusta põrgulist. Kostsid vaid summutatud sammud ning õõvastav hingamine, ruumi oli laskumas pimedus, heledaks laiguks vaid ümmargune aken lae all, valguski hädine kui nälginud karjapoiss. Sammud jõudsid lähemale, õõvastav hingamine seisis koha peal, liigutamata lihast ega mõtet. Mürisev auto veeres mööda, mootor karjudes uue omaniku järele. Möödas oli koletislik suvi mida täitsid üksnes verepritsmed ning väiksed nutvad lapsed saamata aru toimuvast ning tulevast. Matusebürood olid tööga täidetud, kõik soovisid matta oma sugulasi, oma vendi, oma isasi ning kõige hullem, oma poegi. Noored, teadmata kuhu endid paigutanud on, otsisid võimu, raha, tulevikku, saavi vaid vaev, nutt ning kurvastus. Nelja perekonna kokkutulekut 29. mail plaaniti südamlikult, lõpetati vaenus ning vihas. Territooriumite paikapanek ei lõppenud nagu selle esialset kavatsust ette nähti. Vaid kolme päeva pärast korraldati esimene rünnak. Calandrino perekonna underboss mõrvati tema enda kodus, kõrval väike kahe aastane jõmpsikas. Algasid verevalamised, tänavad kaeti tumepunase verega, õnnelikest perekondadest eemeldati isad, neile anti kätte relv ning siht. Süütud kõrvalseisjad, kes sattusid peale koletutele tegudele, poleks hirmust sõnagi, kuid vaid hetk peale sündsusetu teo nägemist lebasid nad unustuses, auklikena, tagaigatsetuna sõprade, perekonna, ühiskonna poolt. Organiseeritud kuritegevuse vaheline sõda Calandrino, Caravanezi, Moretti ning Luccacio perekondade vahel hõlmas üha enam rahvastikust, kannatustel ei näivat lõppu, ei näivat lootust ning tulevikku. Üksnes surnuaiad täienesid uute kehadega, auklikena ning klaasistunud pilkudega. Sammud ruumis jõudsid lähemale, oli võimalik eristada kolme inimese samme. Kui pahaendelised ka need sammud ei olnud, ei suutnud pisarates mees ennast liigutada, ka hingamine oli viidud nii minimaalseks kui seda oli võimalik. Ta keha vappus hirmust, hirmust oma elu pärast. Viimaks avanes uks, sisse astusid kolm härrat. Keskmine kandis vesti, musti viigipükse, mantlit ning fedorat. Äärmistel oli seljas must, eemaletõukav mantel, jalas pruunid kingad, mustad viigipüksid ning must fedora, käsi ennetavalt põues. Calandrino perekonna don koos oma kahe ustavaima liikmega oli jõudnud paika, kus seisis hirmust värisev Moretti don. Nähes sisse astumas Franky Calandrinot värises ta veel rohkem, vaid mõni hetk veel ning jalgealune oleks kadunud. Franky heitis vaid pilgu Dominic Morettile, lausus sõnad mis panevad ka tugeivama mehe laste saabastesse: “Su elu on minu kätes, samamoodi nagu oli minu poja Alfonso elu sinu kätes. Ta kõrval oli tema poeg, silmad täis hirmu. Vaja vaid oli sinu sõna ning sa andsid selle. Mõrvata keegi tema kodus on koletuim tegu mida võib üks härrasmees teha. Ütle mulle, Dominic, kui sul antaks võimalus minna ajas tagasi, siis kas sa võtaksid selle teo tagasi?” Dominic üksnes värises, vajus põlvili, tema pea oli täis kahetsust ning mõtteid kuidas saaks kõike tagasi võtta, kuid sõnu suust ei tulnud, kõlasid vaid hädised nuuksumised. Franky pööras selja, noogutas toru Dominicu pea peal hoidvale mehele ning lahkus ruumist koos kahe käsilasega. Õõvastav hingamine lakkas, kostis vaid õelat naeru. Viimaks, õel naer lakkas, polnud ka kosta õõvastavat hingamist, vaid hädine nuuksuv kogu põlvili maas jätkas oma rutiini. Ruumi täitis hetkeks harmooniline vaikus justkui raamatukogus, kuis kõik on süvenenud, ei julge teha ka kõige väiksemat häält. Õõvastav hingamine naases, haare ümber kärbiku tugevnes, relv laeti ning..
Hommikuvaikus laiub Los Santose mustuse ja tolmuga täidetud tänavatel. Pargis avab räsitud lõoke oma kurvad silmad, sasib nokaga oma sulgedes. Sammud liiguvad vastsündinuist poegadest eemale, pesa äärele. Ta avab noka, seisatab hetkeks, kuulab hääli mis tulevad pargist. Mõni hommikune jalutaja, vahest peremees oma koeraga. Ta kuulab hääli, mida teeb hommikune piimaauto mis veereb kindlail sammul mööda tänavat. Lõoke sulgeb oma silmad ning laseb valla oma peenikesed häälepaelad, kandes laulu tuulega linna. Majas number 35, mis asub üsna haigla lähedal, on elu veel sumbunud, ei kostu hääli, ei ole liikumist. Üksnes kärbes lendab ringi pesemata taldregu ümber köögis nõrkenuna, söömata, vaevatud. Ta loodab saada päästva annuse elueliksiiri. Tiivad väsivad, maailm hakkab ta peas ringi käima. Tiivad nõrkevad ning ta langeb ta taldrekule. Elujõud on viinud ta teise maailma, maailma kus pole kurjust ning pole headus, on vaid mälestused. Haudvaikuse täidab vanaduse embusesse mineva puidu ragin, tõuseb haigutav kogu oma sängist. Masinlikul kõnnakul sammub ta läbi esiku kööki. Tööle pannakse kohvimasin ning oma osa annavad võileivamaterjalid. Nuga vehib leiva peale võid, juustu liistakud langevad leivale. Kohvimasin pingutab endast viimast, et kohvi tuleks hõrk ning eesmärgilik. Toimingud köögis lõpetatud, liigub kogu taas toa poole. Ta tõmbab selga valge ülikonna, silub ära juuksed, võtab oma kohvri ning asub haigla poole teele. Ühesugune kurnav tööpäev kuid palk ja suitsukate on vajalikud. Varakult asub ta brigaadi sõites muutumatu näoilmega mööda Los Santose tänavaid. Linn on veel unne vajunud, vaid üksikud hingelised on pistnud oma nina välja hingamaks hommikust värsket õhku ning sasides jalgadega kastega kaetud muru. Kella 10 paiku kutsutakse ta tagasi haiglasse, haiglas lamab kuulihaavas mustanahaline, silmad suletud, suu vaid õrnalt praokil, keha liikumata, üksnes ülahuul väriseb hirmust. Ta vaatab mustanahalise üle ning võtab kätte tööriistad. "Tere hommikust Joey" ütleb palatisse astuv isik ning paneb kätte kummikindad. Joey üksnes mühatab ning uurib kuulihaava. Ta veab operatsioonilaua juurde vajalikud riistad, paneb kätte kummikindad, hingab sügavalt välja ning asub võitlusesse kuuliga mis on mustanahalise rinnus. Mõne aja pärast kolksatab kuul metallist kausis. Kaasarst puhastab haava ning mässib selle pimedusse. Joey viskab minema kummikindad ning sammub puhkeruumi. Ta võtab raamaturiiulist Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" ning süveneb raamatusse. Tund aega hiljem tõmbab ta raamatute võludest välja häire. Unitys on raskelt vigastatud politseinik. Joey sammub haiglaautoni kus juht juba ootab. Jõudes sündmuspaigale avaneb õõvastav vaatepilt. Autot kustutavad tuletõrjujad, eemal lamab põletushaavades hinge vaakuv politseinik, vorm ihu külge kõrbenud. Politseinik toimetatakse haiglasse, kus talle antakse vastav abi. Teine päästetu läheb kirja kuid päev on alles noor. Joey võtab 10 minutilise puhkuse ning sammub haigla nurgale hetkeks värsket õhku hingama. Rutiinne tööpäev nõuab nikotiinikute meelistegevust. Ta paneb ette suitsu, süütab selle ning toetub vastu majaseina. Ligi astub noores eas kiilakas, kes valab Joey üle ebasündsete sõnadega ning küsib transporti pealekauba. Joey ignoreerib, vaatab eemal mängivaid noori ullikesi. Kiilakas muutub pealetükkivamaks ladudes ette veel rida solvanguid. Joey noogutab mehele, lausub, et ta organiseerib talle transpordi. Ta võtab välja telefoni, valib numbri ning asub Itaalia keeles rääkima. Kiilakas, lootes, et on saanud oma rahulduse jääb ootama. Peagi saabub mootorimürinal must mercedes. Välja astub salvatore, kes noogutab Joeyle. Joey noogutab vastu, kustutab suitsu ning sammub tagasi haiglasse. Noor kiilakas vaatab mehi kuniks ta silmad sulguvad. Kuklale tekib verevalum, oimetu kogu lükatakse pagaasnikusse. Ärgates tunneb ta vaid meeletut peavalu. Kell 19.43 sammub Joey töötajate kabinetti, istub maha ning paneb pea käte vahele. Tema peas kumavad mõtted heast ning halvast. Uimasusest äratab taskus karjuv vabadusse sooviv telefon. Joey vastab telefonile, ta näoilme muutub kavalamaks. Uudised on tema jaoks paremad, kui ideaalsed. Ta lukustab ukse, ning istub arvuti taha. Koopiamasinast tuleb välja leping, mille ta poetab põuetasku. Kustutab jäljed, avab ukse ning justkui tuulehoog on ta majast kadunud. Metsamajas ootab teda ees politseinik, tagaistmel karjuv isik. Isik veetakse tuppa ning pannakse istuma toolile laua taga. Talle lükatakse ette leping ning pastakas. Politseinik võtab vöölt relva ning suunab selle mehe meelekohale. Joey seisatab mehe kõrval ning lausub: "Täpselt 10 sekundi pärast ilutseb siin kas teie allkiri või teie peas leiduv materjal" Toolil olev isik sülitab lepingule, vaatab Joeyle e otsa, võtab laua peal oleva pastaka kätte. Tema suust kostuvad sõnad on justkui mürk mis on vähestel inimestel. Ta murrab pastaka kaheks osaks ning tõuseb püsti. Joey vaatab viivuks meest, lausub sõnad "Me kohtume põrgus" ning noogutab politseinikule. Politseinik laeb relva ning.. Tõrkuv, elu salgav isik langeb surnuna maha, käes puruks murtud pastakas. Tema küünlalt puhuti leek.
Õhtupimeduses veerevad mustad möirgavad mootorid mööda ähmaselt valgustatud tänavaid, taustaks kurblik kassikoraal. Õhtune pimedus imemas endasse kõik, mis on elav ning mis hingab. Põgenemata kuskile, aksepteerivad viimsed olendid oma saatuse ning ulatavad oma vaakuva hinge pimedusele kartes paljastada minevikku, hirmuga vaadates olevikku, peljates tulevikku. Mõrudalt töötavad mootorid üksnes veerevad mööda tänavat, aga pilt nende ümber jäätub vaid hetkega. Õhk nende ümber muutub külmemaks, akendele tekivad praod. Eelnev mõnus suvetuul on pööranud oma suuna kaugustesse, põgenedes.Jäikade ratastel kerede silmad põlevad kui põrgutuli, nad hiilgavad kui pimestavaim valgus, kõrvetavad rohkem kui leek. Autod peatuvad maja number 12 ees. Vana, tammepuust uks mis on näinud elu kauem kui seda ükski elusolend. See portaal võiks jutustada rohkem lugusi kui ükski inimene oma eluraasukese jooksul kuulda suudaks. Ometigi on ta vagur, üksnes kääksub kui keegi temast kinni haarab, ta eest lükkab ning temast mööda astub lükates ta oma kohale tagasi paika. Autode uksed avatakse, välja astub tumedas mantlis, kortsulise nahaga härrasmees, käes jalutuskepp, nägu justkui peksa saanud koeral. Ta silmad on masendusest vajunud lohku, nägu on juba iidne ning seniilne. Ta sammub tammepuust ukse juurde, silmitseb seda hetkeks, sulgeb silmad. Ta sõrmenukid vajuvad raskusega uksele. Majas on vaikus. Kostub uus koputus uksele. Hetk hiljem on kosta majas summutatud samme, uks tehakse lukust lahti ning see avaneb. Uksel seisev Joey märkab koputuse tekitajat, silmab autode juures seisvaid mehi ning autosi. Ta pilk langeb mehe sõrmes olevale tuhmunud sõrmusele, kus on paista viienurgeline vapp, peal püha peetruse kujutis. Joey astub ukse eest ära tehes tee vabaks külalisele. Ta sulgeb külalise järel ukse. Mehed sammuvad elutuppa, võtavad istet. Saabub vaikus, majas pole kosta heli raasugi, rääkimata tühjusest õues. Vaikusemoment kestab minuteid, kuniks külaline avab suu: „Mul on au teid külastada teie kodus. Austusest teie isa vastu otsustasin, et ütlen teile seda silmast silma, mitte telefonitoru otsas“ Külalise vanuseks võib arvata ligi 70, ta nägu oli kotti vajunud nagu buldogil, ta vasak kõrv oli vigastatud, nähtavasti riivava kuuli poolt aastaid tagasi. Sõrmed, olenemata olukorrast, värisesid. Vanadus oli võtnud nõuks ta maha murda, viia teispoolsusesse ning andes vaid määratud hetked seadmaks korda oma elu. Ta haaras oma jalutuskepist vähe kramplikumalt kinni ning lausus: „Te ei pruugi mind mäletada, olite vaid poisike kui te mind nägite. Tulevad ette hetked, mil nägin teid jooksmas isa poole lausudes, et Tony oli võtnud teie mänguauto“ Külaline suunas justkui mälestuste meenutamiseks pilgu põrandale, mõtted läksid lendlema. Ta muigas, nautis mälestusi. Kõlas köhatus ta suust ning ta tuli taas reaalsusesse. „Minu nimi on Cipriano Calzaretta. Teie isa ustav consigliere. Tuleku põhjuseks on teie isa. Ta sõitis tagasi kolme perekonna kohtumiselt Palermost. Maanteel soovis ta teha peatust paludes juhti seisma jääda. Auto peatati metsa serval. Ta süütas sigari ning kergendas end teekonnal. Neile jõudis järele kaks autot. Autod aeglustasid, aknad avati. Välja ilmus kolm toru..“ Külaline katkestab, hingab ohates välja, suunab taas pilgu maha ning ütleb: „Joey, mul on kahju teatada, kuid teie isa on mõrvatud. Ei ole veel teada kes on mõrvarid, kuid me selgitame nad välja. Alfonso, su isa underboss, tegeleb asjaga. Ma ei ole oma enda silmaga kättemaksuhimulisemat inimest kui tema. Ta rabab ööd ja päevad. Oleme sõjaäärel. Kahtlusaluste hulk on jäänud vaid kahe perekonnani. Ma luban, et kui tabatakse süüdlased, saavad vajalikud vangerdused tehtud, on see siis sõja või ainsa mõrvaga. Austusest teie isa vastu on ka mõned perekonnad näidanud üles toetust.“ Joey oli mõtted kaotanud ammu juba ennem Cipriano jutustuse lõppu. Ta meel vajus tühimikku, ta süda lõi põlema, vaenust, vihast, kurbusest, armastusest. Joey võttis end kokku, lausus Ciprianole mõõduka ning rahuliku häälega: „Ma soovin, et süüdlased põlvitaksid püstoli palge ees. Ma soovin, et nende hing ning nende veri lahkuks nende kehast. Ma soovin, ma soovin, ma soovin..“ Joey hääl vaibus, ta nõjatus kurbusega tooli seljatoele. Cipriano tõusis. „Nägemist, Joey. Juhul, kui ma teid enam ei näe oma tervise tõttu, siis ütlen, et oli au töötada teie isa heaks ning töötan perekonna heaks kuni surmani“ Ta sammus tammepuust ukseni, avas selle, sulges enda järel. Mootorid kadusid kaugustesse, ainsaks liikumata kehaks jäi Joey, kes istus tunde tugitoolis, mõeldes tulevikust ning eluolustikust. Ta teadis oma saatust. Tema hing oli kinni seotud perekonna ümber, pääsemine sellest oli sama võimalik kui saamine surematuks.
Prügiauto tegi oma hommikusi toimetusi tehes puhtaks kõik prügikastid, kõik nurgatagused mis olid täidedud prahiga. Noor mesilane lendas mööda majast number 13, lendles ümber aias oleva puu. Soovides lennata majja number 12, lisas ta kiirust, ta ees oli sihtmärk, ta kiirendas veelgi kuniks tuli kokkupõrge aknaklaasiga. Mesilane kaotas uimasuse tõttu meetreid, kuid sai taas lendlema. Jäädes hetkeks puhkama vaatas ta aknast sisse. Teisel pool akent istus laua taga Joey, pea käte vahel. Kohvikeetja häälitses andes märku, et vesi on valmis. Joey kallas vee juba eelnevalt kohvipuruga valmis pandud tassi. Öösel oli ta maganud vaid paar tundi. Ta silmad oli väsinud, kuid meel ergas. Ta mõttetootja töötas lakkamatult tulles taas ja taas mälestustega isast, kodust, emast ning Sitsiiliast. Ta oli juba märgatava aja oodanud märki, mis ütleks, et ta ei pääse elust mida tema isa elas. Nüüd kui see märk oli tulnud ning vägagi valusalt, teadis ta kuhu tema elu edasi tüürib. Naljatamisi mõtles ta, et õndsast elust õndsuseta ellu ning õndsusetust elust hauda keres elu seisanud vormitud metallitükk. Kell lõi 7ndat tundi, aeg oli asuda toimetuste kallale. Ta lõpetas kohvi, ning sammus magamistuppa. Pannes selga oma tavaks kulunud valge ülikonna ning musta särgi, lukustas ta koduukse. Mesilane kes oli olnud huvitatud Joey tegemistest oli juba kadunud ning asunud uutele jahimaadele. Joey astus peatuses bussi peale ning sõitis Los Santose haigla ette. Ta sammus töötajate ruumi, astus riidekapi ette number 3. Kapp avanes ning sees oli üsnagi tühi pilt. Vaid paar pilti, rõivastus puudus. Joey võttis kapist vaid töötõendi ning sulges kapi. Ta sammus kabineti ning asus tegema paberitöid. Haigla sekretärina seadis ta korda paberimajandust, andis välja uusi avaldusi. Möödusid tunnid. Ainsateks mõteteks oli Sitsiilias asuv perekond ning siia rajatav perekond. Kuidas peaks ta selle üles ehitama? Kust võtab ta esimesed inimesed keda ta saab usaldada? Need ning mitmed küsimused lendlesid läbi ta pea. Tööpäev veeres õhtusse nagu iga teine. Ta sammus taas kapi juurde number 3, pani oma töötõendi kappi ning sammus haiglast välja. Ta soovis mõtetest lahti saada, kuid need üksnes surusid end tagasi ta pähe. Talle turgatas pähe tegevus, mis viiks ta mõtted eemale. Ta jõudis koju, võttis kapist juba tolmunud varustuse ning sõitis Santa Marina rannale. Santa Marina peatuses maha tulles sammus ta mere poole. Kalastuskail olid vaid mõned inimesed, kes elukutselt kalur, kes üksnes päeva õhtusse veeretaja. Ta pani oma varustuse kaile, võttis kotist välja kaasaskantava kott-tooli ning jäi ootama oma saaki. Taamal märkas ta kaastöötajat, Ezio Boccinot. Ta võttis oma asjad ning läks istus Ezio kõrvale. Thomas mühatas, põrnitses vett ning oli rahutu. Joey vaatas teda ettevaatlikult ning asus kõnelema. „Tervist, härra“ lausus Joey. Ezio üksnes vaatas teda hetkeks ning seejärel põrnitses vett edasi. „Täna peaks olema sobiv ilm kalastuseks, kas pole?“ lausus Joey. Edasine jutuvada kestis ligi tund. Ilmusid uued teemad, teemad kadusid, järgmised teemad ja nii edasi. Joey sai teada, et Ezio mitte ei kalasta tegevuse, vaid raha pärast. Kell oli saamas 8. Joey tegi ettepaneku külastada lähedal asuvat pubi, kus juua üks klaasitäis. Ezio ei keeldunud. Tellitud sai kaks praadi ning õlut. Joey alustas ettevaatlikult: „Nagu ma aru sain kalastate raha pärast?“ Ezio noogutas vaikselt ning sõi praadi edasi. Joey silmad lõid särama. „Härra, kas on mingeid töid mida te pelgate või kardate?“ lausus Joey uuesti. Ezio üksnes raputas pead. „Ma austan teie püsivust. Seetõttu on mul ka järgmine ettepanek. Töötage minu heaks. Töö on mitmekesine. Esialgu tulutu, hiljem mõjuvõimas ning ka rahasummad võivad olla kopsakad“ Ezio, keda näikse asi huvitavat lausus: „Mõjuvõimas te ütlete? Mul on vaid üks küsimus: Kas lugu võib lõppeda vangistusega?“ Joey võttis sõõmu oma õllest ning lausus sõnad, mis sööbisid Ezio mällu. „Jah, lugu võib lõppeda vangistusega. Kuid isik, kes laseb end vangistada, pole enam märgatava mõtlemisvõimega. Kriminaalid külastavad vanglat, saavad vabadusse ning mõne aja pärast langevad uuesti vangi. Nende jaoks on see paratamatu, sest nad ei mõtle. Targad inimesed kustutavad jäljed enda järel, nende elu möödub nagu tavaline elu, kuid nende nime kardetakse. Nende tegudest teadakse, kuid pole materjale millega kinni panna. Härra, ma arvan, et olen teile andnud vihjeid kuhu ma teid kiskuda tahan. Teie vastus?“ Thomas lõi silmad taldrekusse mis oli juba tühi. Ta võttis sõõmu õllest, tasandas häält: „Teie pakkumine meelitab mind. Helistage, ning ma saabun.“ Joey naeratas kergelt ning nad süvenesid jutuvadasse.. Jää hakkas liikuma.
