Huuled, neid katmas läige kui nooruse läte
silmade peegeldusest justkui otsimas iseend.
Närvide etteaste kammitsemas üle käte,
rinnus tuksuva südame vabastav ööbiku lend.
Tuba on pime, kuid hing helendab peatumatult
Silmad helkimas, täis emotsioonide iha
hing tunnete pööristes laulmas seatumatult.
sidudes mu käsi ümber tema veetleva piha.
Kaob maailm, lakkab mõte töötamast kellana
nihkun lähemale, huuled meloodiana põimuvad
Suudlused tormituules langemas hellana
Kehad naudinguist sõltuvana lõimumuvad.