Sepa töökoda

Vasar laulmas merest raugevale rauale
Kriiskab mandunult tulipunane põrguline
Raud see sädemeid mööda ilmakaari saadab
Kräunub verepisaraid valades, valudes
Muljub raskuste all visalt vastu võideldes
Soontes voolamas jõuline vaimu hing
Süda röökimas vasara langedes alasile
Põhjustades piinade korduvat tagasitulekut
Raud moondub kuraditosin päevi
Elu hälli ta neab kes loonud taolised
Taolised roimarid kel käsi januline
Januline valu naudingu, vere järele
Raud, lõplikult moondunud, jõuetu
Kujuks pistoda, omaenda jõlestus
Valud kanduvad üle vereks
Veri kandub leinates üle pisaraiks

Lume valitsusaeg

Must mets, hämaruse palgeil
Vildakad puud kirglikult rivvi naeludes
Härmatise peegeldus kivistub valgeis
Silmapiiri kuninglikult endile paeludes
Tulnud on talv, valitseb kõrgemate vaev
Valitsejaks lumi, isekas laialilaotuv riie
Jäätub kinni elav, ka surmateel laev
Vangistab paigale mütoloogilise hiie.
Olendid võitlemas eksistentsi eest
Krõbe pakane liivapaberina kriibib
Ükski hetk pole vormitud lepasest reest
Unustusse vajuvad naudingulised repliigid.

Pisike põrguline

Karge põhjamatuul lendlemas pakase kannul
Teel rühkimas vähesed, suus veremaik
endamisi lausudes "Alla ma ei vannu!"
Kandub kaugele nende julgete kaik.

Kuused sirgumas, mööda neist astun
heites peale austusepilgu kui kõrgemale
Möödudunud, avaldub kuuse pilkav vastus
Vastus minule, väiksemale ja nõrgemale.

Hommik, lõuna, õhtu, kõik muutunud samaks
Ununend on kuusk, mälestused, sõbrad
Kas üldse saan kord köidikutest vabaks?
Või saabub vabadus alles siis kui kõik nõdrad.

Vahest olen liiga kärsitu, ühes sellega märkav
Vahest liiga enesekindlalt suureks ennast ajan
Kärsituse eest põgenedes muud pärgav
Lausun, et kärsitus pole see mida vajan.

Ei, minu kärsitus on minu loomus
Te ei saa seda ometigi panna pahaks
Olema saab see mu elu suurim koormus
Isegi kui seljast heita teda tahaks..

Huuled, neid katmas läige kui nooruse läte
silmade peegeldusest justkui otsimas iseend.
Närvide etteaste kammitsemas üle käte,
rinnus tuksuva südame vabastav ööbiku lend.
Tuba on pime, kuid hing helendab peatumatult
Silmad helkimas, täis emotsioonide iha
hing tunnete pööristes laulmas seatumatult.
sidudes mu käsi ümber tema veetleva piha.
Kaob maailm, lakkab mõte töötamast kellana
nihkun lähemale, huuled meloodiana põimuvad
Suudlused tormituules langemas hellana
Kehad naudinguist sõltuvana lõimumuvad.

Taaskohtumine

Kirikutornid õõvastavas pimeduses kõikumas
Ümbruses hauad mälestamas kadunuid sel teel
Õndsus kadunud, vaid kriuksuvad hääled lõikumas
Leinaval memmel käsi väriseb, härdaks läheb meel.
Teine pool elust lahkunud, andnud memmele suud
Sulgunud silmad muutumas märkamatult klaasiks
Teisele teekonnale asuvad taadi veri ja luud
Kui nüüd memmeke vähekenegi oodata raatsiks.
Oodata aega mil tuleb temagi kord lahkuda
Et kohtumine saaks olema pisaraterohke
Kohtuda maailmas kus nahk ei saa pahkuda
Kus aas on elurikas, lummav ja rohtne.

Tänavad

Kalamaja tänavad räägivad lugusi kaugest minevikust
Sest ometigi on nad vanad, missest et tänavakatted on uued
Öösiti tänavad kõlavad mälestustena hämarast videvikust
Kinnitades pinda oma jäigad ning surmkindlad juured
Üksik kiisu lamamas Kalevi tänaval nurkra ilmega
Kas ehk leidub tallegi kodu kus elu ei oleks jäine lahtumine
Hommikul, kui mööda kõnnid, jälgib oma räsitud silmega
Möödudes süda seiskub, kurvastab, toimub jahtumine.
Päev mil Kalevi tänava kass on justkui välja surnud liik
Kasutan minutilist seisakut, langetan leinaks pea
On vähenenud elu ring, nõrgenenud kaslaste riik
Aga küll sünnib uus, olgugi et kräunuv, seegi hea.

Vananemine

Inimesed vananevad nuttes ümmargusi tilke
Mõistmata, et vananeb ainult välimine keha
Heidavad peegleist endile kurbi pilke
Kuid mõistus suudab imet teha

Me oleme noored kui me seda vaid tahame
Peast lennaku mõte, et olen väheke vana
Mõistuse asemel välist loomust me kroonime
Kuid sisemus olgu siiski nautiv, noor ja vaba