Elu väljaspool kesklinna

Noor, uljaspäine isik, tõusnud tuhast kui lind
Sammub mööda alleed, silme ees kindel siht.
Kätte kleepunud revolver justkui silmas olev pind
Et summutada see jälk, endi arvates koorekiht.
Seljas vaid räbalad, suu ees sinine rätt
Palub jumalalt armu lüües rinnule rist
Läheneb kogu, näha vaid armistunud kätt
Pealtnäha surelik ning relvitu.. vist..
Tõuseb relv, tõusevad ka silmad täis viha
Päästik sööbub kätte, käib pauk ning.. vaikus
Armine käsi nõrgeneb, sulgub ümber piha
Tappa kodudeel olev isa.. Milline rõikus!
Aknast piiluv laps, silmad täis pisaraid
Karjub, röögib, hüüab kuid ei midagi..
Isa üksnes lamab, keha tardunud ning vait.
Peas vaid mõni üksik mõte, kui sedagi
Perekond, mis oli ühtne ning täiuslik
On nüüd lõhestunud, alles vaid mälestus.
Ghetto.. Räsitud ning vaevatud varjupaik
Asfalteid kastmas märg punane laik
Noored lapsed, mõtteis vaid surm
Kuhu kadunud rahuliku elukoha hurm?
Kartus oma laste tervise eest
Täitmas iga lapsevanema mõistust
Nimetada inimene kellel kurvaks ei võta seest
Kui pojad, relvad käes, peavad võistlust
Võitlus au nimel, tänutäheks vaid elu kaotus
Mõrvates häid kellest alles jääb vaid pinnalaotus
Kurat, kas noortel pole enam tahtmist
Kasvada vaimult kaugemale, kõrgemale
Et nad ei ole tehtud vaid mõttelt papist
tahtes kallale minna jõult nõrgemale
Kes vaid raha teeniv tänava artist.
Miks on see noorus nagu mäng
Mis mängib eludega justkui jumal
Et iga lapse sooviks on vaid gang
Ja mõrv kuupaiste kumal
Kas lõppeb see lõputu rõvedus
Ning noorte elu täitub kui meri
Või kestab see koletu jõledus
Mil tänavaid katmas paks, punane veri..