Pisike põrguline

Karge põhjamatuul lendlemas pakase kannul
Teel rühkimas vähesed, suus veremaik
endamisi lausudes "Alla ma ei vannu!"
Kandub kaugele nende julgete kaik.

Kuused sirgumas, mööda neist astun
heites peale austusepilgu kui kõrgemale
Möödudunud, avaldub kuuse pilkav vastus
Vastus minule, väiksemale ja nõrgemale.

Hommik, lõuna, õhtu, kõik muutunud samaks
Ununend on kuusk, mälestused, sõbrad
Kas üldse saan kord köidikutest vabaks?
Või saabub vabadus alles siis kui kõik nõdrad.

Vahest olen liiga kärsitu, ühes sellega märkav
Vahest liiga enesekindlalt suureks ennast ajan
Kärsituse eest põgenedes muud pärgav
Lausun, et kärsitus pole see mida vajan.

Ei, minu kärsitus on minu loomus
Te ei saa seda ometigi panna pahaks
Olema saab see mu elu suurim koormus
Isegi kui seljast heita teda tahaks..