Monday, December 20

Sepa töökoda

Vasar laulmas merest raugevale rauale
Kriiskab mandunult tulipunane põrguline
Raud see sädemeid mööda ilmakaari saadab
Kräunub verepisaraid valades, valudes
Muljub raskuste all visalt vastu võideldes
Soontes voolamas jõuline vaimu hing
Süda röökimas vasara langedes alasile
Põhjustades piinade korduvat tagasitulekut
Raud moondub kuraditosin päevi
Elu hälli ta neab kes loonud taolised
Taolised roimarid kel käsi januline
Januline valu naudingu, vere järele
Raud, lõplikult moondunud, jõuetu
Kujuks pistoda, omaenda jõlestus
Valud kanduvad üle vereks
Veri kandub leinates üle pisaraiks

Thursday, December 16

Lume valitsusaeg

Must mets, hämaruse palgeil
Vildakad puud kirglikult rivvi naeludes
Härmatise peegeldus kivistub valgeis
Silmapiiri kuninglikult endile paeludes
Tulnud on talv, valitseb kõrgemate vaev
Valitsejaks lumi, isekas laialilaotuv riie
Jäätub kinni elav, ka surmateel laev
Vangistab paigale mütoloogilise hiie.
Olendid võitlemas eksistentsi eest
Krõbe pakane liivapaberina kriibib
Ükski hetk pole vormitud lepasest reest
Unustusse vajuvad naudingulised repliigid.

Wednesday, December 15

Pisike põrguline

Karge põhjamatuul lendlemas pakase kannul
Teel rühkimas vähesed, suus veremaik
endamisi lausudes "Alla ma ei vannu!"
Kandub kaugele nende julgete kaik.

Kuused sirgumas, mööda neist astun
heites peale austusepilgu kui kõrgemale
Möödudunud, avaldub kuuse pilkav vastus
Vastus minule, väiksemale ja nõrgemale.

Hommik, lõuna, õhtu, kõik muutunud samaks
Ununend on kuusk, mälestused, sõbrad
Kas üldse saan kord köidikutest vabaks?
Või saabub vabadus alles siis kui kõik nõdrad.

Vahest olen liiga kärsitu, ühes sellega märkav
Vahest liiga enesekindlalt suureks ennast ajan
Kärsituse eest põgenedes muud pärgav
Lausun, et kärsitus pole see mida vajan.

Ei, minu kärsitus on minu loomus
Te ei saa seda ometigi panna pahaks
Olema saab see mu elu suurim koormus
Isegi kui seljast heita teda tahaks..