Taaskohtumine

Kirikutornid õõvastavas pimeduses kõikumas
Ümbruses hauad mälestamas kadunuid sel teel
Õndsus kadunud, vaid kriuksuvad hääled lõikumas
Leinaval memmel käsi väriseb, härdaks läheb meel.
Teine pool elust lahkunud, andnud memmele suud
Sulgunud silmad muutumas märkamatult klaasiks
Teisele teekonnale asuvad taadi veri ja luud
Kui nüüd memmeke vähekenegi oodata raatsiks.
Oodata aega mil tuleb temagi kord lahkuda
Et kohtumine saaks olema pisaraterohke
Kohtuda maailmas kus nahk ei saa pahkuda
Kus aas on elurikas, lummav ja rohtne.

Tänavad

Kalamaja tänavad räägivad lugusi kaugest minevikust
Sest ometigi on nad vanad, missest et tänavakatted on uued
Öösiti tänavad kõlavad mälestustena hämarast videvikust
Kinnitades pinda oma jäigad ning surmkindlad juured
Üksik kiisu lamamas Kalevi tänaval nurkra ilmega
Kas ehk leidub tallegi kodu kus elu ei oleks jäine lahtumine
Hommikul, kui mööda kõnnid, jälgib oma räsitud silmega
Möödudes süda seiskub, kurvastab, toimub jahtumine.
Päev mil Kalevi tänava kass on justkui välja surnud liik
Kasutan minutilist seisakut, langetan leinaks pea
On vähenenud elu ring, nõrgenenud kaslaste riik
Aga küll sünnib uus, olgugi et kräunuv, seegi hea.