Vananemine

Inimesed vananevad nuttes ümmargusi tilke
Mõistmata, et vananeb ainult välimine keha
Heidavad peegleist endile kurbi pilke
Kuid mõistus suudab imet teha

Me oleme noored kui me seda vaid tahame
Peast lennaku mõte, et olen väheke vana
Mõistuse asemel välist loomust me kroonime
Kuid sisemus olgu siiski nautiv, noor ja vaba

Ilu ja valu su enda silmeis

Miks arvatakse, et elu on ainult rõõm ja pisarad
Et saamata kuskile, ta elu killustub ja puruneb
Me kõik oleme üks pere siin maailmas, vennad ja sõsarad
Ulatatakse lahke käsi, kui seesmiselt murened.

Tean, kõrgelt kukkumine on ebameeldiv ja valus
Kuid miks nukrutseda kui elu ongi kõverjas joon
Piip, tikud ning laulmine rohelises puudesalus
Toob esile naeru nagu särav, helgitsev kuningatroon.

Kui kukud, siis lamama jäämine on allaandjalik ning vale
Jalg alla, püksid puhtaks ning hallikas soni tagasi pähe
Tugev iseloom toob esile õige ning jõulise isiksuse pale
Sest aega, mis meil elu jaoks antud, on niigi vähe.

Enda haletsus, enda seesmine põletamine
Näitab, et Sinu mõtted on surmavas kärestikus
Kohutav on Sinu enda imelisuse rõvetamine
Justkui asjad poleks loogilises järjestikus

Toimub massiline hala ning nutt. Mis pärast?
Et haletsetaks Sind ning ning nutetaks Sinuga koos
Loobuda isiksusest ning oma kuupaiste särast
Et noppida justkui haavatud kerjuse õhtune noos?

Haletsemine on õnnetutele ja nõrkadele, sa ju tead
Enda haletsemine on inimlikuse loomus, tunnistan ka mina
Kuid see toob esile ainult sinu jõuetused ja vead
Ja kerkib esile vaid räpane ning mustaks määrdunud lina.